Üks tähtsamaid oskusi elus on suhtlemisoskus. Kahjuks aga juhub tihti, et õpilaste kõige nõrgemaks küljeks oma murede, probleemide või rõõmu väljendamisel saabki oskamatus suhelda.
Suhtlemine koosneb mitmetest osaoskustest nagu kuulamine, eneseväljendus, konfliktide vältimine jne. Koolielus (ja ka hilisemas tööelus) tuleb sageli ette olukordi, kus tuleb enda seiuskohti teistele selgitada, esineda või läbirääkimisi pidada ja me tunneme end seda tehes ebakindlalt. Hea on teada, et suhtlemisoskusi on võimalik teadlikult arendada.
Mitte suhelda ei ole võimalik, sest isegi vaikides väljendab inimene oma tundeid, kasutades informatsiooni edastamiseks oma keha. Kuna sageli on see, mida inimesed ütlevad, väga erinev sellest, mida nad mõtlevad, ongi kasulik veidi tutvuda kehakeelega.
Kehakeele ehk mitteverbaalse suhtlemise võib jagada kaheks: liigutused, žestid, hoiakud ja ruumisuhted, ehk kui kaugele suhtluspartnerist end hoitakse.
Enamajaolt inimene ei kontrolli suheldes oma keha liigutusi ja žeste ning seetõttu on võimalik tema kehakeelt jälgides koguda infot tema tegelike tunnete ja hoiakute kohta. Näiteks kimbatuses olles kratsib ta oma pead, ebakindel olles või kaheldes aga katsutakse oma nina või hõõrutakse kaela. Ootusärevus paneb käsi kokku hõõruma, enda tundeid varajata tahtes surutakse käed sügavale taskusse. Rusikasse pandud käed viitavad vihale või tugevale pingutusele. Kaitsepositsioonil olev või suhtlemist mittesooviv inimene ristab oma käed rinnal. Istudes kaksiratsi toolil näidatkse oma üleolekut, tüdimust näitab üle põlve pandud jalg, mida kiigutatakse. Alateadlkult suunatakse ruumis jalalabad selle inimese poole, kellest ollakse kõige rohkem huvitatud.
Palju mõjutab suhtluse kulgu ka kehahoiak. Kühmus olek on märk tujutusest või soovist märkamatuks jääda, sirge selg omakorda tähendab paremat tuju, enesekindlust ning avalat olemist, tahapoole nõjatumine annab signaali huvipuudsest.
Kiiret hingamist seostatakse erutuse, rõõmu või ka hirmuga. Hinge kinnihoidmine ja aegajalt õhuahmimine tähendab pingekuhjumist ja ärevust. Pinnapealne hingamine aga näitab, et mõtlemine on tunnetest ära lõigatud.
Kõige väljendusrikkam kehaosa on nägu. Jälgides näoilmeid, kulmude kerkimist/kortsutamist või naha õhetamist, on võimalik aimu saada teise tunnetest. Erinevate mitteverbaalsete märkidega on võimalik vestlust juhtida - peaga noogutades ärgitatakse vestluspartnerit juttu jätkama, pilku eemale suunates antakse märku vestluse lõpetamisest, kulmukergitamisega suunatakse teist oma arvamust kaitsma.
See kuidas reageeritakse sissetungile oma isiklikule territooriumile või kui kaugele hoitakse suhtluspartnerist, mõjutab oluliselt suhtemise viisi. Alateadlikult kasutatakse nelja suhtlustsooni:
1)intiimne tsoon - kehade kaugus on 0-45cm - selles tsoonis suheldakse vanemate, armsama, laste või lähimate sõpradega. Võõraid inimesi endale nii lähedale lastes, tuntakse ebamugavust ja piinlikust.
2)personaalne tsoon - 45-120cm - see on mugav kaugus seltskonnas suhtlemiseks, lubades vestelda usalduslikult.
3)sotsiaalne tsoon - 120-360cm - selles vahemikus toimub ametlik suhtlus, see ei tekita ebamugavust ega ka kohustust vestelda, kui soovi ei ole.
4)avalik tsoon - 360-610cm - sinna kuuluvad erinevad koosviibimised ja esinemised.
Erineva kultuuritausta ja temperamendiga inimesed tunnetavad ebamugavust ning tsoonireegleid isemoodi ja need võivad mudelist erineda, kuid siiski on hea suhtlemisel nendega arvestada.
Loodetavasti aitavad need mõningad tähelepanekud enda (ja ka kaaslaste) kehakeelt analüüsida ja neid järgides ka vabamalt ning kergemalt suhelda.
Kui Sul tekkis suurem huvi erinevate suhtlusoskuste vastu, siis küsi raamatukogust raamatuid või astu Kelli või Marise juurest läbi. :)