Kiusamisega on tegu siis, kui õpilane sattub korduvalt ja
süstemaatiliselt teise või teiste tahtliku, negatiivse tegevuse
objektiks. Kiusamisega on seotud üldiselt jõusuhete tasakaalustamatus.
Jõusuhete erinevus võib põhineda nt vanusel, füüsilistel omadustel, positsioonil
rühmas või toetajaskonnas. Kiusajal on võimu või jõudu, mille abil ta saab
kiusatu suhtes üleoleku. Kiusamine on seega võimu või jõu väärkasutus.
Kiusamine võib olla:
- Füüsiline (löömine, nügimine, tee peal ees seismine, takistamine, asjade
peitmine)
- Verbaalne (sõimamine, narrimine, ähvardamine, väljapressimine, ahvimine ja
kommenteerimine, pilkamine, kuulujuttude levitamine)
- Sotsiaalne manipuleerimine (grimassitamine, ohkamine, ignoreerimine, teise
kõnetamise vältimine)
Kiusamine on raske nähtus, millesse tuleb alati sekkuda. Kiusamise
objektiks sattumine on arengurisk, kuna kiusamine pole mööduv nähtus, vaid püsiv
olukord, mis võib jätkuda aastast aastasse. Kiusamisega seostub kergesti
terviklik inimväärikuse kaotus samaväärses rühmas. Kiusatud õpilane muutub
tõrjutuks, ebapopulaarseks ja tema tegevusse suhtutakse negatiivselt.
Väga erinevad lapsed kiusavad või satuvad kiusamise objektiks.
Paljud teevad rühmas olles asju, mida nad üksi ei teeks. Kuigi enamik õpilasi ei
aktsepteeri hoiakute tasandil kiusamist, käitub ja tegutseb nii mõnigi
kiusamisolukorras viisil, mis võimendab ja aitab kiusamisele kaasa.
Mis takistab kiusamisest kõnelemist:
- Mõte selle kohta, et kiusamine muutub üha hullemaks, kui sellest rääkida
- Kiusatuks muutumisest häbenetakse kõnelda
Miks kiusamist on raske välja selgitada:
- Kiusaja teeskleb süütut
- Kiusaja väidab, et tegi ainult nalja
- Kiusaja süüdistab kiusatut
- Kiusatu alahindab olukorda
- Teiste arvates pole asi nii hull
- Täiskasvanud kardavad olukorda sekkuda
- Täiskasvanud ei tea, mida tuleks teha
Kiusamist võib vaadelda:
- Isikupsühholoogiast lähtuvalt, sel juhul vaadeldakse kiusaja ja kiusatu
erinevaid omadusi: kiusajad on agressiivsed ja kiusatud taas ebapopulaarsed,
abitud ja erandlikud
- Grupidünaamiliselt, sel juhul vaadeldakse erinevaid rolle klassis
- Kollektiivselt, sel juhul pööratakse tähelepanu kooli toimimisviisidele, mis
moodustavad raamid laste interaktsioonile ja vastastikustele suhetele. Sel juhul
on vaatluse objektiks kooli normid, atmosfäär ja
tegevuskultuur.
Laste enda arvamised koolikiusamisest:
Füüsiline kiusamine on nügimine-togimine, lükkamine, asjadega loopimine, tagumine, peksmine ja kambaga kallale minemine.
Vaimset kiusamist mõistavad 5.–6. klassi õpilased ülbitsemise, norimise ja halvustamisena; vanemad klassid mõnitamise, solvamise, alandamise, tagarääkimise ja kadestamisena.
Nende kahe kõrval on materiaalse kahju tekitamine: asjade peitmine ja lõhkumine.
Kiusamise peamised põhjused: Kiusamise peamisteks ajenditeks peetakse soovi ennast tõestada, välja paista, näidata oma tugevust, paremust, üleolekut.
Kiusajate tegevuse sügavamateks põhjusteks peavad keskastme õpilased halba iseloomu, vanemad õpilased kadedust, varasemat kiusatu rollis olekut, komplekse, tasakaalutust, aga ka igavust.
Teisalt võib kiusamist ise esile kutsuda. Hoiduda tuleks provotseerivast – ülbest, üleolevast, ennast esile tõstvast käitumisest ning teiste narrimisest ja norimisest.
Ohuallikas on ka eemalehoidmine ja vähene suhtlemisoskus – endassetõmbumine, ebakindlus, oskamatus sulanduda seltskonda, end maksma panna.
Ja lõpuks kalduvad kiusatavad olema need, kes teistest erinevad.
Kuidas klass saab aidata kiusatavat ja ohjeldada kiusajat? Toetada kiusatavat – suhelda temaga, julgustada kiusatavat ja anda talle nõu, väljendada sõbralikkust.
Vahendada, lepitada – rääkida mõlema osapoolega, arutada probleemi.
Kaasata täiskasvanuid.
Missugust abi oodatakse õpetajatelt ja täiskasvanutelt?
Hoolimine, mõistmine ja kaitse – täiskasvanutelt oodatakse, et nad oleksid enam olukorraga kursis, toimiksid erapooletult, sh kuulaks ära mõlemad osapooled, osutaksid abi probleemide lahendamisel.
Kiusatava toetamine – abi võib olla puhtalt moraalne, seisneda kiusatavaga rääkimises ja tema julgustamises, kuid võib väljenduda ka “kiusatava advokaadi” rolli võtmises, s.o otseses sekkumises ja kaitsmises.
Kiusaja mõjutamine – võib seisneda kiusajaga vestlemises, talle olukorra selgitamises ja “aru pähe panemises”, aga ka tema karistamises.
Täiskasvanute ringi laiendamine ja omavaheline koostöö. Olukorra lahendamisse võiks sekkuda peale õpetajate ka lapsevanemad, direktor, psühholoog ja et nad teeksid omavahel koostööd.
Mida saab kiusatav ise teha oma olukorra parandamiseks?
V
aimne vastuhakk. Arendada oskusi jääda enesekindlaks, rahulikuks ja enese eest välja astuda.
Otsene füüsiline vastuhakk. Hoiduda provotseerimisest. Ise ei tohi ülbitseda ega tüli norida.
Leida toetust. Suhelda kaaslastega, kes pakuvad kiusaja eest otsest kaitset või kellele saab oma muredest rääkida ja nõu küsida. Toetust võib leida ka täiskasvanutelt (õpetajad, vanemad, psühholoog)
Rääkida vastasega.
Hoida eemale. Mõistetakse eelkõige füüsilise distantsi hoidmisena ja kiusaja vältimisena; kuid võib väljenduda ka kiusaja ja kiusamise ignoreerimisena, “mitte tähele panemisena”.